Sarjad: "Weeds"

"Weeds" (2005-...)
Showtime, looja Jenji Kohan
Esimeses hooajas 10 osa, kestvusega ca 25 min

Nagu aru saan, pole koduperenaise elu teab mis seiklusrikas. Sarjatootjad saavad aga teisiti aru: tänavu alustasid "Desperate Housewives" (jookseb hetkel näiteks Kanal 2-s) ja "Weeds". Nende suunitlused erinevad siiski nii, et võrdlus oleks kohatu. Esimene on hoolega klanitud seebikas, teine hoopis omanäoline elukas, mida on raske lahterdada, kuigi ma jään tragikomöödia juurde.

Üks mis päris kindel: "Weedsil" on hinge. Sündmusetihedam "Housewives" tundub selle kõrval portselanist nukuna, läikiva, aga tühjana. Rõõmustasin kui laps, kuuldes, et teine hooaeg sai tootjalt rohelise tule. Aga ma ei ühine paljude fännidega nõudmises, et osade kestvus pikeneks. Niigi tuhat sarja vaadata, mida te õige mõtlete!

"Weeds" käsitleb elu rahulikus majarajoonis, kus pesitseb õige kirju kamp. Kesksel kohal mehe ootamatu surma tõttu majanduslikesse raskustesse sattunud kahe lapse ema ja koduperenaine Nancy (Mary-Louise Parker), kes katsetab olude sunnil kanepimüümisega ja osutub selles väga edukaks. Teised tähtsamad tegelased on teda varustav neegripere ja naljaka sigareti lembuse tõttu sõpruskonna moodustav muhe kamp, mille säravaim liige on minu jaoks surnud abikaasa päevavargast vend (Justin Kirk), kes ratsutab läbi elu oma kena välimuse ja ladusa oleku najal.
Keskea piiri ületanud, aga endiselt roosiline Parker tundub ise korraga täiesti vastupandamatu leading lady, kellel niriseb sarmi lausa igast poorist. Mistõttu täiesti usutav, et teised tegelased teda nii hindavad ja pidevalt tema lähedust otsivad.

"Weeds" alustab natuke kohmakalt. Pilootosa ja järgnevad pole kõige osavamalt seotud, lisaks jääb mulje, et meid jäetakse vajaliku sissejuhatuseta. Aga mingil hetkel mõistad, et pole midagi sellist kunagi enne näinud, ja siis on valik tehtud. Lihtsalt uskumatu, kui sümpaatseks kirjutati ning mängiti kõik tegelaskujud pluss muusikavalikule võiks eraldi ülistusloo kirjutada, aga enim meeldib sisuline värskus. Jäetakse kasutamata kõik stambid, mis teemasid arvestades pähe tuleks (naljaviskamine juhmistunud kanepisuitsetajate üle, sarkastiline vaade tänapäeva USA ühiskonnale või elule üldiselt jne) – kõike tehakse nii omamoodi, et kunagi ei tea, mida oodata. Laisalt, aga rahulolevalt kulgev sündmustik ei püüa meie tähelepanu pidevate POMMIDEGA nagu näiteks "Desperate Housewives'is", keskendudes pigem inimeste elule. Laskumata samas ülevoolavasse intriigipuntrasse. Dialoogki on klass omaette.

Lisaks muule on "Weeds" vägagi seksikas. Lembestseenidega üldiselt koonerdatakse (välja arvatud osas 6, kus tervelt kolm paarikest magusa kallal), aga üldine õhustik muudab juba vaatamise kuidagi ootamatult intiimseks. Vaene Nancy peab Parkinsi superheast välimusest hoolimata enamjaolt siiski kuival olema, leinav naine ning värk. Aga kui ta siis lõpuks püksid jalast saab, on see kasvõi teostuse tõttu ootamist väärt. Perkins on ka tegelikult päris kena, kuigi juba kulunum. Tema muudab vastupandamatuks tegelaskuju, kes oleks nagu saatuse tahtel keskklassi sattunud valge rämps. Mis ei kõla kirjasõnas just soovitusena, tunnistan.

Hooaja lõpp on vaimukas, originaalne ja lihtsalt suurepärane nagu enamik eelnevastki.

Ilus ja habras nagu tõeline armastus. Ära anna sellele võimalust ja sure leekides kui deemonile kohane.