"The Brothers Grimm"

Terry Gilliami lavastused on tuntud fantaasiarikkuselt nii loos kui pildis ja muidugi isikupärase absurdimaigulise huumori poolest. Veel peaks tootjatele olema selge, et eelarveks tuleks anda tunduvalt vähem kui tegijad küsivad, sest kinodes need ilma ei tee, olgu arvustused head või halvad.

"Twelve Monkeys" on õnnelik erand, aga Gilliam on samas kalli projekti tegemisega varakult kõrvetada saanud – jutt käib "The Adventures of Baron Munchausenist".

Eelnevat arvestades mõjub irooniliselt, et pärast "Fear and Loathing in Las Vegast" isegi seitse aastat uue projekti valmimist ootama pidanud režissöör naaseb rekordkuluka linaloo eesotsas. Tšehhis vändatud "Grimmide" jaoks aeti välja 88 miljonit dollarit ja 30 reklaamile (kusjuures vahepeal võtted seisati pooleks aastaks). Räielik müstika. Risk muidugi ei õigustanud end, sest kinolevist on pudenenud ainult 50,3.

Õuduka, märuli ja komöödia segu ei tee paberil Gilliami mainele liiga – muinasjutukogujatena ajalukku läinud vennad on veel noored (Matt Damon, Heath Ledger) ja rändavad sihitult ringi. Nad on leidnud tulusa ameti: vabastavad paiku kurjadest olenditest, mis tegelikult nende endi loodud. Siis võtab käekäik halva pöörde, sest võimuesindajad nabivad petised kinni, sundides tõeliselt neetud paigas asjad korda ajama. Niuks.

Ei nimeta "Grimmi" otseselt ebaõnnestunuks, aga pikka kiidulaulu ei tule ka. Lühidalt ütleks nõnda nagu kohe loed. Gilliam mõistab endiselt õhustikku üles seada, kujunduselt ei valmista samuti pettumust, Damon ja Ledger astuvad kohaliku huumorisoonega ühes taktis... aga lugu pole suurem asi. Teine pool on üsna lõdvalt kokku traageldatud ega püüagi paeluda. Ilmselge eeskuju "Sleepy Hollow" sisu ei valmista samuti jäävat elamust, ent Burton mõistis vähemalt paigutada lati kättesaadavale kõrgusele. Pealekauba venib jant pikale nagu G-mehele paraku tavaks, kahe tunni ligi.

Peter Stormare on tore mees, aga Cavaldi tegelaskuju lihtsalt ei tööta ja koomilise kergenduse idee lastakse veega alla (milleks seda üldse vaja, kui Grimmid naerutavad niigi?). Selle lõikaks esimesena välja. Delatombe'i kulul saab vähemalt natuke kildu (ta viimne rida ja sellele eelnev sündmus on lahedad). Küllap palju nõutud, et veljedele oleks leitud muu motiiv küla aidata, et kogu see võimuesindajate liin eemaldada ja ühtlasi kestvus mõistlikumaks muuta? Kirjutajatel paistis niigi tegemist olevat, et lõpukolmandik vähegi kandma panna.

Ledger ja Damon teenivad vähemalt palga auga välja. Grimmid on oma kehkenpüksluses kohe sümpaatsed peategelased – üsna tavalised kutid, kes juhtusid hammustama pirukast suurema tüki kui jõuavad neelata. Olukorra teravnedes ei mõtle pikalt, andes jalgadele kohe valu. Vangi langemise stseen on briljantne. Dialoogil pole samuti viga. Kahju, et muu ära vajub.

Vaatama mine ikka, sest see on uus Gilliam. Äkki jääbki viimaseks!

Hinne: 6/10

PS
Gilliam ja Damon tahtsid naispeaossa Samantha Mortonit, aga produtsentidest Weinsteinid ei lubanud.
Mingil hetkel olid projektiga seotud Anthony Hopkins, Nicole Kidman, Robin Williams ja ühena vendadest Johnny Depp.
Kõige kulukam stseen jäeti välja, sest see paigutus üsna algusesse ja "ülejäänu poleks suutnud seda üle trumbata". DVD versioonil ekstrate all näeme, mida silmas peeti.
Kätega mets mõlkus Gilliami peas juba veerand sajandit. See kirjutati algselt "Time Banditsile" ning kasutati peaaegu ära "Brazilis".
Gilliam ja Tony Grisoni tegid stsenaariumit kõvasti ümber, aga ei saanud nime kirja.
Damon ja Ledge palusid oma rollid miskipärast ära vahetada. Algselt palgati vastupidi.
Gilliam väntas kuuekuulise võttepausi ajal kiirelt veel ühe filmi, "Tideland".